ERMi näitusele inspiratsiooni andnud nõiaprotsessid toimusid Läänemaal Kasti mõisas 1665. aastal ja on Ajalooarhiivis kohtuprotokollidena säilinud.
Mõis ja talu
Alloleval kaardil on näha küla ja küla põllumaad (nn nöörimaa/lapimaa süsteem) ning foto rehetares rukkivihte partele kuivama sättivatest naistest.
Mõis
Läänistatud maavaldused – mõisad – kujunesid maal 17. saj jooksul olulisteks võimu- ja majanduskeskusteks, mis allutasid endale juurdekuuluvad külad. Läänistamise tulemusena ühendati läänimehed riikliku halduse osaks seeläbi, et mõisatele anti avalik-õiguslikud ülesanded. Näiteks kuulusid mõisa kompetentsi riiklike maksude kogumine talupoegadelt, madalama astme õigusemõistmine (sh karistamine, nt nn kodukariõigus) jm avalik-õiguslikud toimingud. Üldiselt Rootsi võimud ei laskunud põlisrahva tasandile ja talupoegade igapäevaelu korraldamine jäetigi mõisnike hooleks.
Mõisad olid aadlivõimu majanduslik baas. Rootsi aja lõpuks oli Eesti alal umbes 1000 mõisat, mis erinevad suuresti neist mõisakompleksidest, mida kaasajal taastatuna näha saab. Rootsi ajal oli mõisakompleks heal juhul hädapäraste majandushoonete kogum, mille välisele ilule suurt rõhku ei pandud. Tavaline oli, et mõisahoone oli korstnata ja õlgkatusega puuelamu. Korstnaga ja kivist maja oli juba suure tähtsuse ja jõukuse tunnus.
Mõisakompleksis võis leida õlgkatusega valitsejamaja, aidad, kanala, hobusetalli, sepikoja, jääkeldri, rehed, õleküünid, loomalaudad jms. Lisaks rohtaiad, kapsa, juurvilja- ja humalaaiad, kõik ümbritsetud heade ja tugevate taradega. Mõisate majandustegevus oli üsna sarnane – määravaks sai teraviljakasvatus ja -eksport. Eesti oli Rootsi viljaaidaks, kõige põhjapoolsem maa, kust sai teravilja välja vedada.
Mõisnike maa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid riigile mitmesuguseid makse. Aadlikud ise kandsid riigi ees ratsateenistuskohustust – üks täisvarustuses ratsanik viieteistkümne adramaa kohta, aga kroonumaksud nõudis mõis sisse talupoegadelt mitmesuguste koormistena. Maksustuse aluseks oli talumaade suurus adramaades. Adramaa kohta tuli mõisa saata aastaringi kuuel päeval nädalas sulane koos hobuse või härjarakendiga. Mõisamajandus oli rajatud suhteliselt odavale talupoegade teotööle ja loonusandamitele (vili, lambad, kanad, munad, või, mesi, hein, õled, palgid, puusüsi, saunavihad jms).
Külaelu
Talurahva arvu kasvades suurenesid ka külad, mille kõige olulisemaks tunnuseks oli küla ühine maakasutus. Kõigi küla koosseisu kuulunud talude põllumaa paiknes paljude nöörimaade, ribade või lappidena laiali külasarase territooriumil. Ühe talu maatükid ei moodustanud ühtset tervikut, vaid olid eraldatud teistele taludele kuulunud maatükkide poolt. Sellise maakasutusega kaasnes nn väljasund – kõik talud pidid sarnasel põllualal kasvatama samu kultuure ning vilja külvamine ja lõikamine tuli teha üheaegselt. Karjamaad olid ühiskasutuses.
Mõisastatud külade elanikud omakorda pidid end sisse seadma kaugemal või rajama talu täitsa uues paigas – nii põhjustas mõisate rajamine talurahva asustuse hajumist ja laienemist. Uudismaad võeti kasutusele nt metsa ja võsa arvelt aletamise abil, kus võsa maharaiumise järel see kuivas ja seejärel põletati ning järele jäi viljakas pind, kuhu põllukultuure külvata. Tuhk oli hea väetis, nii tehti põldudel ka hiljem kütist - mätaste alla pandud metsast toodud haod pandi põlema.
Mis te arvate, kuidas talude ühine maakaasutus naabrite omavahelist läbisaamist mõjutas?
Loomi said talud pidada niivõrd, kuivõrd seda võimaldasid heina- ja karjamaad. Sageli asusid heinamaad kilomeetrite kaugusel talust ja neid oli vähe. Veisepidamise peamine ülesanne oli põldude varustamine sõnnikuga e väetisega. Väetisenappus oli 17. sajandil üldine probleem, sest enamasti ei suudetud pidada külvipindade väetamiseks vajalikku hulka loomi. Mõisad võtsid enda kasutusse paremad talumaad, ent saagikus takerdus sõnnikupuuduse taha. Talukarja roll liha ja teiste saaduste (piim, piimatooted nagu või ja juust, vill, nahk) tootmisel oli samuti oluline, kuid ikkagi teisejärguline.
Tööjõulise pereliikme kaotamine surma, pagemise, haigestumise v sandistumise tõttu võis tähendada talule tõsist tagasilööki. Teisalt aga võis ka pere liigne suurus ja lasterohkus põhjustada toimetulekuraskusi ja vaesumisriski kuna polnud piisavalt ressursse. Talu majanduslikku olukorda mõjutas kõige vahetumalt ilm: kas tegemist oli hea või halva saagiaastaga. Pahandust tegid ka tulekahjud, epideemiad sh loomataudid, õnnetused, vargused. Kurja võid teha ka liigsed koormised ja maksud. Mõisate kõrgete nõudmiste tõttu ei suutnud talupojad koguda ülejääke, heade aastate tulu sõid ebasoodsatel aegadel tekkinud võlad. Loomade lõppemine on allikates märgitud ühe peamise maksuvõla tekkimise põhjusena. Olukorrad kujunesid rängemaks, kui tabandas mitu õnnetust järjest. Külaühiskonda ja talurahva olukorda iseloomustas pidev ebakindlustunne.
Läänistatud maavaldused – mõisad – kujunesid maal 17. saj jooksul olulisteks võimu- ja majanduskeskusteks, mis allutasid endale juurdekuuluvad külad. Läänistamise tulemusena ühendati läänimehed riikliku halduse osaks seeläbi, et mõisatele anti avalik-õiguslikud ülesanded. Näiteks kuulusid mõisa kompetentsi riiklike maksude kogumine talupoegadelt, madalama astme õigusemõistmine (sh karistamine, nt nn kodukariõigus) jm avalik-õiguslikud toimingud. Üldiselt Rootsi võimud ei laskunud põlisrahva tasandile ja talupoegade igapäevaelu korraldamine jäetigi mõisnike hooleks.
Mõisad olid aadlivõimu majanduslik baas. Rootsi aja lõpuks oli Eesti alal umbes 1000 mõisat, mis erinevad suuresti neist mõisakompleksidest, mida kaasajal taastatuna näha saab. Rootsi ajal oli mõisakompleks heal juhul hädapäraste majandushoonete kogum, mille välisele ilule suurt rõhku ei pandud. Tavaline oli, et mõisahoone oli korstnata ja õlgkatusega puuelamu. Korstnaga ja kivist maja oli juba suure tähtsuse ja jõukuse tunnus.
Mõisakompleksis võis leida õlgkatusega valitsejamaja, aidad, kanala, hobusetalli, sepikoja, jääkeldri, rehed, õleküünid, loomalaudad jms. Lisaks rohtaiad, kapsa, juurvilja- ja humalaaiad, kõik ümbritsetud heade ja tugevate taradega. Mõisate majandustegevus oli üsna sarnane – määravaks sai teraviljakasvatus ja -eksport. Eesti oli Rootsi viljaaidaks, kõige põhjapoolsem maa, kust sai teravilja välja vedada.
Mõisnike maa jagunes maksuvabaks mõisamaaks ja talumaaks, mille pealt mõisad maksid riigile mitmesuguseid makse. Aadlikud ise kandsid riigi ees ratsateenistuskohustust – üks täisvarustuses ratsanik viieteistkümne adramaa kohta, aga kroonumaksud nõudis mõis sisse talupoegadelt mitmesuguste koormistena. Maksustuse aluseks oli talumaade suurus adramaades. Adramaa kohta tuli mõisa saata aastaringi kuuel päeval nädalas sulane koos hobuse või härjarakendiga. Mõisamajandus oli rajatud suhteliselt odavale talupoegade teotööle ja loonusandamitele (vili, lambad, kanad, munad, või, mesi, hein, õled, palgid, puusüsi, saunavihad jms).
Külaelu
Talurahva arvu kasvades suurenesid ka külad, mille kõige olulisemaks tunnuseks oli küla ühine maakasutus. Kõigi küla koosseisu kuulunud talude põllumaa paiknes paljude nöörimaade, ribade või lappidena laiali külasarase territooriumil. Ühe talu maatükid ei moodustanud ühtset tervikut, vaid olid eraldatud teistele taludele kuulunud maatükkide poolt. Sellise maakasutusega kaasnes nn väljasund – kõik talud pidid sarnasel põllualal kasvatama samu kultuure ning vilja külvamine ja lõikamine tuli teha üheaegselt. Karjamaad olid ühiskasutuses.
Mõisastatud külade elanikud omakorda pidid end sisse seadma kaugemal või rajama talu täitsa uues paigas – nii põhjustas mõisate rajamine talurahva asustuse hajumist ja laienemist. Uudismaad võeti kasutusele nt metsa ja võsa arvelt aletamise abil, kus võsa maharaiumise järel see kuivas ja seejärel põletati ning järele jäi viljakas pind, kuhu põllukultuure külvata. Tuhk oli hea väetis, nii tehti põldudel ka hiljem kütist - mätaste alla pandud metsast toodud haod pandi põlema.
Mis te arvate, kuidas talude ühine maakaasutus naabrite omavahelist läbisaamist mõjutas?
Loomi said talud pidada niivõrd, kuivõrd seda võimaldasid heina- ja karjamaad. Sageli asusid heinamaad kilomeetrite kaugusel talust ja neid oli vähe. Veisepidamise peamine ülesanne oli põldude varustamine sõnnikuga e väetisega. Väetisenappus oli 17. sajandil üldine probleem, sest enamasti ei suudetud pidada külvipindade väetamiseks vajalikku hulka loomi. Mõisad võtsid enda kasutusse paremad talumaad, ent saagikus takerdus sõnnikupuuduse taha. Talukarja roll liha ja teiste saaduste (piim, piimatooted nagu või ja juust, vill, nahk) tootmisel oli samuti oluline, kuid ikkagi teisejärguline.
Tööjõulise pereliikme kaotamine surma, pagemise, haigestumise v sandistumise tõttu võis tähendada talule tõsist tagasilööki. Teisalt aga võis ka pere liigne suurus ja lasterohkus põhjustada toimetulekuraskusi ja vaesumisriski kuna polnud piisavalt ressursse. Talu majanduslikku olukorda mõjutas kõige vahetumalt ilm: kas tegemist oli hea või halva saagiaastaga. Pahandust tegid ka tulekahjud, epideemiad sh loomataudid, õnnetused, vargused. Kurja võid teha ka liigsed koormised ja maksud. Mõisate kõrgete nõudmiste tõttu ei suutnud talupojad koguda ülejääke, heade aastate tulu sõid ebasoodsatel aegadel tekkinud võlad. Loomade lõppemine on allikates märgitud ühe peamise maksuvõla tekkimise põhjusena. Olukorrad kujunesid rängemaks, kui tabandas mitu õnnetust järjest. Külaühiskonda ja talurahva olukorda iseloomustas pidev ebakindlustunne.
17. sajandil andis lehm piima 400-500 kg, millest sai 12-20 kg võid. Lehmade tapakaal jäi 100 kg piiresse, Sigade tapakaal oli 35-45 kg – küllalt väike, sest nuumamiseks nappis vilja (otra).
Kaasaja lehmad annavad piima ligikaudu 8000-9000 kg ning kaaluvad 500 kg ja peale. Kaasaja sigade tapakaal on 100-110 kg.
Tee arvutusülesanded:
Kui palju väiksemad olid varauusaja sead ja lehmad võrreldes kaasaegsetega?
Kui suur oli toodangu vahe varauusaegsel seal/lehmal võrreldes kaasaegsega?
Taluelu tundmist saad harjutada LearningApps´i ülesandega: learningapps.org/display?v=pbki6cxd520
Kas mäletate talurahva eluaset (rehetare)?
Kuidas see võiks praegu elamuna tunduda?
Pildil on üks tuntud suur Eesti linn 1797. a, vana nimega Dorpat,
Gravüüri autoriks on Carl Julius Senff.
Mis on linna nimi kaasajal?
Millised hooned on ka praegu linnas leitavad?
Kui palju aega on möödunud Kastis 1665. a toimunud nõiaprotsessist (võrreldes pildi graveerimise ajaga 1797)?
Mis on nende hoonete puhul võrreldes rehetaredega teisiti ?
Igatahes tekib küsimus:
Kas Eesti maarahvas oli siis must, harimatu ja ebausklik?
Valgustusajastu keskseid ideid oli nn metsiku rahva (võimuta elanikkonna) tsiviliseerimine. Ja nii mõnedki XVIII ja XIX sajandi õpetatud mehed kippusid arvama, et talurahvas oli must, laisk, lohakas ja kasimatu, harimatu ja rumal ning kuri (ja veel üht teist samas vaimus) - ning ega nad oma mätta otsast (ja kaasajagi elu harjumuste järgi) niiväga eksinudki. Tollased elustandardid ent olidki hoopis teistsugused kui kaasaegsed ja selles ei nähtud midagi häbi-ega taunimisväärset. Vähemalt mitte enne, kui haritus ja teadmised, sh meditsiini vallas, levima hakkasid. Kuna eesti talupoeg ei olnud hügieeni eest hoolitsemisega kursis, ei nähtud kasimatuses probleemi.
Lisaks olid enamik tolle aja haritud inimesi kõrgemast soost saksa juurtega mõisnikud (baltisakslased), kelle suhted nende heaks töötanud maarahvaga polnud just kiita. Ning ega talurahvas omakorda mõisnikest just eriti hästi arvanud. Mõndagi mahlakat mõisasakste ja talurahva omavahelise läbikäimise kohta leiab näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi varakambrist.
Kas Eesti maarahvas oli siis must, harimatu ja ebausklik?
Valgustusajastu keskseid ideid oli nn metsiku rahva (võimuta elanikkonna) tsiviliseerimine. Ja nii mõnedki XVIII ja XIX sajandi õpetatud mehed kippusid arvama, et talurahvas oli must, laisk, lohakas ja kasimatu, harimatu ja rumal ning kuri (ja veel üht teist samas vaimus) - ning ega nad oma mätta otsast (ja kaasajagi elu harjumuste järgi) niiväga eksinudki. Tollased elustandardid ent olidki hoopis teistsugused kui kaasaegsed ja selles ei nähtud midagi häbi-ega taunimisväärset. Vähemalt mitte enne, kui haritus ja teadmised, sh meditsiini vallas, levima hakkasid. Kuna eesti talupoeg ei olnud hügieeni eest hoolitsemisega kursis, ei nähtud kasimatuses probleemi.
Lisaks olid enamik tolle aja haritud inimesi kõrgemast soost saksa juurtega mõisnikud (baltisakslased), kelle suhted nende heaks töötanud maarahvaga polnud just kiita. Ning ega talurahvas omakorda mõisnikest just eriti hästi arvanud. Mõndagi mahlakat mõisasakste ja talurahva omavahelise läbikäimise kohta leiab näiteks Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivi varakambrist.
Mida mõisa ja talurahva suhetest räägivad järgnevad pärimuslood?
Krahv Mantenffel kinkis kolm koolimaja kohta (Rõngu, Raigaste ja Astuvere) ja andis materjali majade ehitamiseks, Ta kinkis ka neile talud, kes teda kuidagi olid teeninud. Ta käinud talupoegade hulgas pidude peal, ja kinkis talukohti, ühele teenijale kinkinud Raigaste küla Tiksi talu. Lambakarjasele kinkinud Astuveres Raudsepa talu terve inventariga. Koruste küla Puidaku ja Jänese talud andud toapoistele. Nii pea kui krahv kuskilt raha sai oli ta selle kohe jaganud vaestele ja vaesed tarvitasid tema häätegu mõnikord kurjasti. Pärast jäänud ta vaeseks ja käinud mõnegi juures laenu kätte tahtmas. Ühelt olnud 3 rubla saada ja krahv käinud kümme korda järele. Pärast jäi vaeseks käis söögimajas söömas. Taga Tartu elav Saare krahv toitnud teda. |
Liigvalla pargi kagunurgas kasvab Orjatamm, kus rahvajutu järgi nuhelnud Liigvalla kuri mõisnik orje. Paari kilomeetri raadiuses leiab ka Orjakivi, kus kaks inimese jalajälge meenutavat süvendit ja üks härja sõrajälje taoline auk. Muistendid räägivad nende jälgede kohta kivil, et Liigvalla mõisast põgenenud ori jäänud oma härjaga kivile puhkama, kivi muutunud aga põgenejate jalge all pehmeks.
|
Milline mõisnik (nt kahest ülalnimetatust) oli hea ja armastatud maaomanik?
Õpetatud meeste mure ja pahameel maarahva pärast
Tulevane teaduskorüfee Karl Ernst von Baer kirjutas 22 aastaselt (1814. a) doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest,” mille lõpetab kokkuvõttega, et “... ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võib.” Noorel botaanikahuvilisel Baeril on eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest:
Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmata jätmine ja ettekirjutatud eluviisist mitte kinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused. Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu. Haiguste põhjustest arvavat eestlased esikohale jumala karistust ja mõne nõia kätetöö. Rahva hulgas leiduvat alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahti harutamisega. Peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles eestlased osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul.
Veel on teada ratsionalistliku maailmavaatega rahvavalgustust pooldava Saksamaal sündinud, Riiga koduõpetajaks saabunud ning hiljem Äksi ja Põltsamaa pastoriametisse maabunud August Wilhelm Hupeli ja ta kaasteelisest haiglajuhataja Peter Ernst Wilde sulest manitsus talurahvale:
Jumalasõna ning ka muu tundmise poolest mõistad sina ju enam kui sinu vanemad ennemuiste, sest võiks lootus olla, et sina nüüd ei peaks enam olema nii väga rumal ja nii täis ebausku nõnda kui vanarahvas olid, ometigi on igapäev näha, et vana rumalus sul veel peas on. Kui sa ei mõista kust see haigus sulle on tulnud, siis sa ütled seda nõidusest sul tehtud olevat, ja siis ei usu sa mitte, et ükski rohi sind võiks aidata, vaid sina tahad seda nõidust teise nõiduse läbi tühjaks teha.
Ent isegi eestlasest rahvavalgustaja ja vaimulik Otto Wilhelm Masing, üks olulisemaid XIX sajandi alguse Eesti haridustegelasi, ning õ-tähe kasutuselevõtja, kurtis mitmes Maarahva Nädalalehes, et „Ebausk ei too muud kui häda ja õnnetust”, on „tühi ja vale mõtlemine”, millel ühtegi „tõde sees ega taga pole”; et ebausk on vanast pärit mõtlemise pettus ja petmine, mis õpetab tühja heaks pidama, kuid selle pärast ei või inimesi hukka mõista, kui nad on ebausklikud – nii on nad lapsepõlves kuulnud ja näinud. (Maarahva Nädalaleht, 1881, nr 44, lk 349-350.)
Mida pidasid XIX sajandi õpetatud mehed maarahva tervise osas peamisteks targalt toimise takistusteks?
Kui nüüd meenutada, et ülaltoodud näited pärinevad aastatest 1814 ja isegi 1881 ning Kasti kohtuprotsessid toimusid 1665... Siis võib püüda silme ette manada, milline võis olla talurahva maailmapilt ja ka eluolu paar sajandit varem...
Kohati ehk natuke ülepaisutatud võtmes, ent võib olla siis ka mitte - saab aimu ehk Andrus Kivirähu teosest "Rehepapp" või filmist "November". Kui oled Rehepapi maailmaga juba tuttav, siis võid ringi rännata Kirjandus Ekraanil keskkonnas (link: kirjandusekraanil.ee/).
Siiski juba 19. sajandi alguses hakati rahva tervise pärastmuret tundma. 1816. aastal ilmus J. W. L. Luce „Tervisse Katekimusse Ramat”, milles oli põhjendusi ja soovitusi, miks peab inimene ja inimese eluase puhas olema. Soovitati loomi elumajades mitte pidada, samuti vaadati viltu suitsutaredele ning anti nõu laudpõrandate eluruumidesse organiseerimiseks.
Kahjuks ei arvestatud neid häid nõuandeid andes talupoegade võimalustega. Kasimatus oli talupojakultuuris tavapärane ning talupoegade ja haritlaste silmis oli mustusel erinev tähendus. Maainimesed pidasid mustust paratamatuks - põldu kündmast mustade käte-jalgadega sööma ning koduloomad talvel tares polnud midagi erakordset - ja nii oli see ka mujal Euroopas. Rootsist üles kirjutatud lause peegeldab hästi, et talupoeg teadis, et mustus sünnitab elu: "Talumehe käsi peab olema nii must, et kui sinna panna seeme, siis lähen see kasvama."
Teadmine, et mustuses ja ka silmale nähtamatus - leiduvad ka sellised tegelased nagu haigusi tekitavad bakterid ja viirused ning parasiitide munad - polnud veel tükk aega inimestele kättesaadav. Ja ometigi võtsid muudatused aega isegi siis, kui tervise ja hügieeniteadmine kogunes. ERMi sanitaartopograafilises arhiivis säilitatav ainulaadne materjale annab ilustamata pildi veel 1920ndate aastate Eesti (maa)rahva argielust. Kõigepealt äratab tollases elus tähelepanu tänapäeva arusaamade jaoks suur mustus ja räpasus, teiseks tõuseb esile rahva üldine vaesus ja raske töö.
[---] elamu on elanikkude arvates 100 aastat vana. Ühe eluruumiga (rehetoaga). Rehe all on loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumi põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa põrandale läbi lagunud vaheseina virtsaojad. Õhk mürgitatud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest. [---] Vähesed saunad pole korraliku ehitusega: ühetoalised, tihti ilma korstnata. Sauna puudusel pestakse küll vannides, küll toobrites, lihtsalt tubades ehk laia ahju peal. Väljakäigu kohtadega pole asi parem. [---]
Kuidas ent vastaksid püstitatud küsimusele "Kas Eesti maarahvas oli siis must, harimatu ja ebausklik?"
Kuidas tundub, kas infot vastuse andmiseks on piisavalt või tundub miski nagu puudu olevat? Ja kui - siis mis?
Head järelemõtlemist!
Ent vastused selguvad ka Eesti Rahva Muuseumis "Nõiaprotsessid" tunnis osaledes.
Tulevane teaduskorüfee Karl Ernst von Baer kirjutas 22 aastaselt (1814. a) doktoritöö “Eestlaste endeemilistest haigustest,” mille lõpetab kokkuvõttega, et “... ei tea Euroopas ühtki haritud maad, kus veel meditsiinis nii palju kahjulikke eelarvamusi esineb kui Eesti- ja Liivimaal täheldada võib.” Noorel botaanikahuvilisel Baeril on eelteadmised maarahvaga kokkupuudetest:
Harimatus, eelarvamused, arstiabi täielik umbusaldamine, arsti korralduste täitmata jätmine ja ettekirjutatud eluviisist mitte kinnipidamine on neid tabavate haiguste põhjused. Pärast sügistöid polegi eestlastel miskit muud teha, kui pimedatel talveõhtutel end kurguauguni rasvast sealiha, mooritud hapukapsaid, musta leiba ning muud raskesti seeditavat kraami täis vitsutada, peale üliohtrasti põletatud viina ja kanget koduõlut juua, pärast seda ent ühetoonilist laulujoru venitada ja veidramoelist jõnktantsu tammuda. Põhilised iseloomujooned on aga laiskus, alandlikkus vägevamate ees ja julmus ning metsikus alamate vastu. Haiguste põhjustest arvavat eestlased esikohale jumala karistust ja mõne nõia kätetöö. Rahva hulgas leiduvat alati selliseid, kes endale “targa“ hüüdnime võtnud. Need teesklevad , et on saanud imeväe mingi jubeda teoga, näiteks madude puntra lahti harutamisega. Peamised ravimid on juudasitt, väävel, püssirohi, elavhõbe ja äädikas. Ainuke asi, milles eestlased osavad on, on maarohtude kasutamine kergemate tervisehäirete puhul.
Veel on teada ratsionalistliku maailmavaatega rahvavalgustust pooldava Saksamaal sündinud, Riiga koduõpetajaks saabunud ning hiljem Äksi ja Põltsamaa pastoriametisse maabunud August Wilhelm Hupeli ja ta kaasteelisest haiglajuhataja Peter Ernst Wilde sulest manitsus talurahvale:
Jumalasõna ning ka muu tundmise poolest mõistad sina ju enam kui sinu vanemad ennemuiste, sest võiks lootus olla, et sina nüüd ei peaks enam olema nii väga rumal ja nii täis ebausku nõnda kui vanarahvas olid, ometigi on igapäev näha, et vana rumalus sul veel peas on. Kui sa ei mõista kust see haigus sulle on tulnud, siis sa ütled seda nõidusest sul tehtud olevat, ja siis ei usu sa mitte, et ükski rohi sind võiks aidata, vaid sina tahad seda nõidust teise nõiduse läbi tühjaks teha.
Ent isegi eestlasest rahvavalgustaja ja vaimulik Otto Wilhelm Masing, üks olulisemaid XIX sajandi alguse Eesti haridustegelasi, ning õ-tähe kasutuselevõtja, kurtis mitmes Maarahva Nädalalehes, et „Ebausk ei too muud kui häda ja õnnetust”, on „tühi ja vale mõtlemine”, millel ühtegi „tõde sees ega taga pole”; et ebausk on vanast pärit mõtlemise pettus ja petmine, mis õpetab tühja heaks pidama, kuid selle pärast ei või inimesi hukka mõista, kui nad on ebausklikud – nii on nad lapsepõlves kuulnud ja näinud. (Maarahva Nädalaleht, 1881, nr 44, lk 349-350.)
Mida pidasid XIX sajandi õpetatud mehed maarahva tervise osas peamisteks targalt toimise takistusteks?
Kui nüüd meenutada, et ülaltoodud näited pärinevad aastatest 1814 ja isegi 1881 ning Kasti kohtuprotsessid toimusid 1665... Siis võib püüda silme ette manada, milline võis olla talurahva maailmapilt ja ka eluolu paar sajandit varem...
Kohati ehk natuke ülepaisutatud võtmes, ent võib olla siis ka mitte - saab aimu ehk Andrus Kivirähu teosest "Rehepapp" või filmist "November". Kui oled Rehepapi maailmaga juba tuttav, siis võid ringi rännata Kirjandus Ekraanil keskkonnas (link: kirjandusekraanil.ee/).
Siiski juba 19. sajandi alguses hakati rahva tervise pärastmuret tundma. 1816. aastal ilmus J. W. L. Luce „Tervisse Katekimusse Ramat”, milles oli põhjendusi ja soovitusi, miks peab inimene ja inimese eluase puhas olema. Soovitati loomi elumajades mitte pidada, samuti vaadati viltu suitsutaredele ning anti nõu laudpõrandate eluruumidesse organiseerimiseks.
Kahjuks ei arvestatud neid häid nõuandeid andes talupoegade võimalustega. Kasimatus oli talupojakultuuris tavapärane ning talupoegade ja haritlaste silmis oli mustusel erinev tähendus. Maainimesed pidasid mustust paratamatuks - põldu kündmast mustade käte-jalgadega sööma ning koduloomad talvel tares polnud midagi erakordset - ja nii oli see ka mujal Euroopas. Rootsist üles kirjutatud lause peegeldab hästi, et talupoeg teadis, et mustus sünnitab elu: "Talumehe käsi peab olema nii must, et kui sinna panna seeme, siis lähen see kasvama."
Teadmine, et mustuses ja ka silmale nähtamatus - leiduvad ka sellised tegelased nagu haigusi tekitavad bakterid ja viirused ning parasiitide munad - polnud veel tükk aega inimestele kättesaadav. Ja ometigi võtsid muudatused aega isegi siis, kui tervise ja hügieeniteadmine kogunes. ERMi sanitaartopograafilises arhiivis säilitatav ainulaadne materjale annab ilustamata pildi veel 1920ndate aastate Eesti (maa)rahva argielust. Kõigepealt äratab tollases elus tähelepanu tänapäeva arusaamade jaoks suur mustus ja räpasus, teiseks tõuseb esile rahva üldine vaesus ja raske töö.
[---] elamu on elanikkude arvates 100 aastat vana. Ühe eluruumiga (rehetoaga). Rehe all on loomad. Sõnniku tasapind rehe all palju kõrgem kui eluruumi põrand: selle tagajärjel tekivad tuppa põrandale läbi lagunud vaheseina virtsaojad. Õhk mürgitatud igasugusest roppusest, sõnnikust, toidujäänustest. [---] Vähesed saunad pole korraliku ehitusega: ühetoalised, tihti ilma korstnata. Sauna puudusel pestakse küll vannides, küll toobrites, lihtsalt tubades ehk laia ahju peal. Väljakäigu kohtadega pole asi parem. [---]
Kuidas ent vastaksid püstitatud küsimusele "Kas Eesti maarahvas oli siis must, harimatu ja ebausklik?"
Kuidas tundub, kas infot vastuse andmiseks on piisavalt või tundub miski nagu puudu olevat? Ja kui - siis mis?
Head järelemõtlemist!
Ent vastused selguvad ka Eesti Rahva Muuseumis "Nõiaprotsessid" tunnis osaledes.
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!