ERMi näitusele inspiratsiooni andnud nõiaprotsessid toimusid Läänemaal Kasti mõisas 1665. aastal ja on Ajalooarhiivis kohtuprotokollidena säilinud.
Olud nõiauskumuste kujunemise aegu
Euroopas ja Eesti alal
1300. aastatel hakkas ilmastik põhjapoolkeral jahenema. Kliimamuutusega kaasnes hulk muresid – ikaldusaastad ja näljahädad. Külmad kevaded ja pikad talved kahjustasid talirukkipõlde, vesised suved heinategu – varusid ei saanud koguda, seeme söödi ära, inimesed ja loomad nõrkesid nälja tõttu, järelkasv hukkus.
Mõistagi oli selle maailma vägevatel vaja leida süüdlasi (nt juudid ja pidalitõbised). Mida ägedamaks muutus võitlus ressursside eest ja mida enam süvenes süüdlaste otsimise vajadus, seda ennastunustavamalt otsiti ja ka leiti kurjategijaid, uskudes, et kõige rohkem pahandust saab tekitada distantsilt ja üleloomulikke võtteid kasutades. Veiste kahjustamise hirm ja rikutud viljasaak on korduvalt Eesti nõiaprotsesside teemaks. Musta surma tulek (katkulained) aitas kindlusetus ja hirmutavas maailmas vastastikust süüdistamist ja kõikjal kuradi nägemist ainult tagant õhutada.
Liivi sõda ning hilisem Poola-Rootsi sõda koos ikalduste, katku ja näljaga ainult süvendas maailmalõpu meeleolusid. Küladest jäid vaid külaasemed, majad olid täis inimeste ja loomade skelette, mida poolhundistunud koerakarjad puhtaks närisid. Kätte oli jõudnud üks süngemaid aegu Eesti ajaloos.
Christian Kelch luuletas:
Kui loeti tuhat kuussada kaks ja kolm,
Siis oli Liivimaal häda nii julm.
Ja kui tuhat kuussada neli sai täis,
Mõnegi viletsus suurem veel näis.
Kui inimest tabas ikaldus, loomataud või haigus, siis süüdistada võis kas iseennast, Jumalat või naabreid. Kõige praktilisem oli süüdistada naabreid.
1300. aastatel hakkas ilmastik põhjapoolkeral jahenema. Kliimamuutusega kaasnes hulk muresid – ikaldusaastad ja näljahädad. Külmad kevaded ja pikad talved kahjustasid talirukkipõlde, vesised suved heinategu – varusid ei saanud koguda, seeme söödi ära, inimesed ja loomad nõrkesid nälja tõttu, järelkasv hukkus.
Mõistagi oli selle maailma vägevatel vaja leida süüdlasi (nt juudid ja pidalitõbised). Mida ägedamaks muutus võitlus ressursside eest ja mida enam süvenes süüdlaste otsimise vajadus, seda ennastunustavamalt otsiti ja ka leiti kurjategijaid, uskudes, et kõige rohkem pahandust saab tekitada distantsilt ja üleloomulikke võtteid kasutades. Veiste kahjustamise hirm ja rikutud viljasaak on korduvalt Eesti nõiaprotsesside teemaks. Musta surma tulek (katkulained) aitas kindlusetus ja hirmutavas maailmas vastastikust süüdistamist ja kõikjal kuradi nägemist ainult tagant õhutada.
Liivi sõda ning hilisem Poola-Rootsi sõda koos ikalduste, katku ja näljaga ainult süvendas maailmalõpu meeleolusid. Küladest jäid vaid külaasemed, majad olid täis inimeste ja loomade skelette, mida poolhundistunud koerakarjad puhtaks närisid. Kätte oli jõudnud üks süngemaid aegu Eesti ajaloos.
Christian Kelch luuletas:
Kui loeti tuhat kuussada kaks ja kolm,
Siis oli Liivimaal häda nii julm.
Ja kui tuhat kuussada neli sai täis,
Mõnegi viletsus suurem veel näis.
Kui inimest tabas ikaldus, loomataud või haigus, siis süüdistada võis kas iseennast, Jumalat või naabreid. Kõige praktilisem oli süüdistada naabreid.
Ristiusu mõjud
Keskajal andis religioon raamid inimese kogu elutegevusele. Liivimaalgi laienes piiskopkondade, kogudusekirikute ja kabelite võrk, kus sakramente (ristimine, leer e kinnitamine, armulaud e püha õhtusöömaaeg, pihtimine, abielu, salvimine e viimne võidmine, vaimulikuseisusesse pühitsemine) jagasid ning jutlustasid ja palvetasid katoliku vaimulikud. Keskaegse inimese vaimumaailmas oli tähtsal kohal pühakute kui taevaste eestkostjate ja hädas avitajate kultus. Kiriku taga arvati olevat tõeline pühitsev vägi.
Liivi sõja eel oli talurahva seas juurdunud maagilis-kristlik religioossus, mis tollastest kiriklikest ideaalidest kaugele maha jäi. Visiteerimistel kurdavad usutegelased, et eestlased ei tunne meieisapalvet, usutunnistust ega kümmet käsku, manitsetakse ka kohalikke vaimulikke eesti keeles õpetama. Teadmatus usuasjades polnud Liivamaal muu Euroopaga võrreldes sugugi erandlik – talupoegade usutõdede tundmine oli kogu Euroopas kehvapoolne.
Samas andis XVI sajandi alguse usuelule ergutust ja innustust ordumeister Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502. aastal. Kogu maad haaras usulise elavnemise laine – asutati uusi kabeleid, püüti rajada uusi kloostreid, peeti suuri patukustutusjutlusi, et suurendada rahva hulgas meeleparanduse ja õndsakssaamise tahet. Märkimisväärseid summasid koguti indulgentside müügist. Ent õige pea raputas Euroopa usuelu juba hulga suurem torm.
Liivi sõja eel oli talurahva seas juurdunud maagilis-kristlik religioossus, mis tollastest kiriklikest ideaalidest kaugele maha jäi. Visiteerimistel kurdavad usutegelased, et eestlased ei tunne meieisapalvet, usutunnistust ega kümmet käsku, manitsetakse ka kohalikke vaimulikke eesti keeles õpetama. Teadmatus usuasjades polnud Liivamaal muu Euroopaga võrreldes sugugi erandlik – talupoegade usutõdede tundmine oli kogu Euroopas kehvapoolne.
Samas andis XVI sajandi alguse usuelule ergutust ja innustust ordumeister Plettenbergi võit venelaste üle Smolino all 1502. aastal. Kogu maad haaras usulise elavnemise laine – asutati uusi kabeleid, püüti rajada uusi kloostreid, peeti suuri patukustutusjutlusi, et suurendada rahva hulgas meeleparanduse ja õndsakssaamise tahet. Märkimisväärseid summasid koguti indulgentside müügist. Ent õige pea raputas Euroopa usuelu juba hulga suurem torm.
Pildil on XVII saj Itaalia kunstniku puulõige saatana ümber kogunenud nõidadest.
|
Usupuhastus
Reformatsiooni jõudmine Liivimaale tõi kaasa usu- ja kirikuelu kirevuse ning elavuse, millist polnud Liivimaal varem kogetud – kohalikud ja väljastpoolt saabunud jutlustajad püüdsid igaüks oma tõde kuulutades võita rahva poolehoidu, toimusid avalikud usuvaidlused, peeti suuri vabaõhujutlusi. Kõrts ja gildituba muutus kohaks, kus õllekannu taga arutati usu- ja kirikuasju ning nii mõnigi kord lasti rusikad argumendina käiku. Evangeeliumiusu õpetajatel läks korda viia inimesed arusaamisele “paavsti jultunud tegudest” ja õhutada “sõdima puujumalate vastu”. Usu puhastamise vaimustuses jõuti ka tegevusteni, millele hilisemad uurijad ja autorid on andnud hinnangu kui rünnakule rahvakultuuri vastu. Oluliseks sai usuline puhtus ja õigesti uskumine ning kõik vana ja mitmetahuline tuli välja juurida - nii algas rünnak rahvapidustuste vastu, näiteks keelati vastlakarnevalile omased tavad: maskides ringijooksmine, ümberriietumine, saanisõidud jm. Reformatsiooniliikumise keskusteks Liivimaal kujunesid küll linnad, kuid ka talupojad ei jäänud uutest ideedest puutumata. Suuresti eelistasid talupojad esiotsa siiski jääda oma vanade kommete juurde, mis olid segu paganlikest ja katoliiklikest tavadest ja uskumustest. Ent juba 1524. aastal kaebas Rakvere foogt, etevangeeliumiusu jutlustajad veenavad talupoegi mitte tegema tegu ja kandma isandate heaks koormisi. Rohkem kui mure talupoja hingeõnnistuse ja õige õpetuse juurde juhtimise pärast motiveeris linlasi talupoegi “valgustama” ning isandate vastu üles ässitama ja sõnakuulmatusele õhutama siiski asjaolu, et parajasti käis äge võitlus linnade ja vasallide vahel maakaubanduse pärast, s.t. õiguse pärast talupoegadelt kaupa üles osta. Seoses reformatsiooniga muutus Liivimaa usu- ja kirikuelus väliselt palju: jumalateenistuse pidamise kord, kirikute väline ilme, pühakodade ja pühade paikade arv jne. Kuid uus õpetus puudutas ja mõjutas ka inimeste teadvust, vähemalt sel määral, et nad tahtsid väljendada oma uusi seisukohti, toetust puhtale jumalasõnale ning seda avalikult demonstreerida. Ilmaliku võimu võitlus uue ideoloogia kehtestamise eest mõjutas inimeste igapäevaseid toiminguid: arvukad korraldused, määrused ja reglemendid sundisid inimest karistuse ähvardusel “õigesti” käituma. Uute normide maksmapanemisel ilmutati eksijate või allumatute suhtes tõsist sallimatust, vähemalt said neist "sotsiaalselt ruineeritud". |
Usupuhastus ja nõidumine
Reformatsioon ei saavutanud siiski maailma “nõidusest vabastamist”. Maagiale jäi evangeeliumiusku inimeste elus oluline koht: katoliku rituaalid püsisid ja/või mugandusid ning kujunesid uued. Näiteks sünd ja surm olid inimelu sündmused, mis endiselt “vajasid” maagilisi vahendeid ja rituaale.
Tõsisemat rünnakut rahvakultuuri vastu tähendas nõiaprotsesside sisseviimine, mis vallandus Liivimaal tõeliselt alles 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil. Ent Euroopas viisid reformatsioon ja katoliku ning luterliku konfessiooni võitlused nõiasüüdistused uuele tasemele. Nii katoliiklased kui ka protestandid kasutasid nõidade tagakiusamise kampaaniat relvana vastaste vastu. Roomakatoliku kiriku inkvisitsioon, mis loodud eelkõige ketserluse (valitsevast ideoloogiast, usust või üldkehtivast arvamusest kõrvalekaldumine) väljajuurimiseks, sai oma meetoditega eeskujuks ka nõiaprotsessidel. Näiteks pandi paika põhimõte, et süüdistatav on süüdi, kuni ta pole suutnud vastupidist tõestada. Nõidumine (maleficium) oli selleks ajaks juba kuratliku/saatanliku abiga halva põhjustamine. Ristiusk suhtus nõidusesse taunivalt ning pidas nõiavõimete allikaks ühendust saatanaga, nt lepingut kuradiga, kes inimestele nende sureliku hinge loovutamise eest hauataguses elus loendamatuid rikkusi lubas. Algselt polnud keskaja ketserlikel (üldkehtivast usulistest arvamusest kõrvalekaldumine) õpetustel Saatana kummardamisega vähematki pistmist, vaid enamikul neist oli innukas soov kirikut kõlbeliselt uuendada. Ent pead tõstvad dualistikud hereesiad, kus sisuks võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse, ihu ja hinge vahel, ärritasid ühiskonda. Ketsereid süüdistati öistes kogunemistes, välgukiirusel ühest kohast teise kandumises, Saatana väljakutsumises ja austamises.
Reformatsioon ei saavutanud siiski maailma “nõidusest vabastamist”. Maagiale jäi evangeeliumiusku inimeste elus oluline koht: katoliku rituaalid püsisid ja/või mugandusid ning kujunesid uued. Näiteks sünd ja surm olid inimelu sündmused, mis endiselt “vajasid” maagilisi vahendeid ja rituaale.
Tõsisemat rünnakut rahvakultuuri vastu tähendas nõiaprotsesside sisseviimine, mis vallandus Liivimaal tõeliselt alles 16. sajandi lõpul ja 17. sajandil. Ent Euroopas viisid reformatsioon ja katoliku ning luterliku konfessiooni võitlused nõiasüüdistused uuele tasemele. Nii katoliiklased kui ka protestandid kasutasid nõidade tagakiusamise kampaaniat relvana vastaste vastu. Roomakatoliku kiriku inkvisitsioon, mis loodud eelkõige ketserluse (valitsevast ideoloogiast, usust või üldkehtivast arvamusest kõrvalekaldumine) väljajuurimiseks, sai oma meetoditega eeskujuks ka nõiaprotsessidel. Näiteks pandi paika põhimõte, et süüdistatav on süüdi, kuni ta pole suutnud vastupidist tõestada. Nõidumine (maleficium) oli selleks ajaks juba kuratliku/saatanliku abiga halva põhjustamine. Ristiusk suhtus nõidusesse taunivalt ning pidas nõiavõimete allikaks ühendust saatanaga, nt lepingut kuradiga, kes inimestele nende sureliku hinge loovutamise eest hauataguses elus loendamatuid rikkusi lubas. Algselt polnud keskaja ketserlikel (üldkehtivast usulistest arvamusest kõrvalekaldumine) õpetustel Saatana kummardamisega vähematki pistmist, vaid enamikul neist oli innukas soov kirikut kõlbeliselt uuendada. Ent pead tõstvad dualistikud hereesiad, kus sisuks võitlus hea ja kurja, valguse ja pimeduse, ihu ja hinge vahel, ärritasid ühiskonda. Ketsereid süüdistati öistes kogunemistes, välgukiirusel ühest kohast teise kandumises, Saatana väljakutsumises ja austamises.
Nõia abilisi XVI saj ettekujuutuses võib vaadata ka puulõikelt, kus nõid neid toidab.
Joonista soovi (ja julguse korral) fantaasiaelukas, saatan või deemon, kes varauusaja nõiaküttide arvates võis nõidu ahvatleda või abistada.
Varauusaja paar sajandit oli nõiajahi hulluse aeg, kus tegutsesid lausa professionaalsed nõiakütid. Nõidumine oli Euroopas eelkõige usuvastane kuritegu - peagi lausa kõige hullem ketserlus. Hirm ketserluse ja nõidumise ees üha kasvas ning iga uus süüasi õigustas karmida abinõude rakendamist. Piinapingil sagenesid süü ülestunnistamised, ülestunnistuse põhjal järgnesid uued süüdimõistmised – usk nõiduse olemasollu ja repressioonid toitsid teineteist. Piinamisest sai Euroopas üldlevinud tava. Reformatsiooni-aegne segadus ja vägivald pani inimese mõtlema mustvalgelt ja hirmud kehastusid mõnes salapäraga kaetud persoonis, kes harilikult oli kas vana naine või omaette hoidev mees. Meeletu kahtlustamine ei säästnud kedagi, alustades vaeste ja kodututega ning lõpetades ühiskonna koorekihiga.
Euroopas peeti nõidadeks eelkõige naisi. Naistehirm võis väljenduda hirmus naissoost ketserite ees, aga ka munga hirmus, kui ta oma kloostriaknast õitsvat välisilma piilus. On ka arvatud, et igal ajastul on naine oma ilu ja emotsionaalsusega kippunud segama meeste ratsionaalset ja eneseküllast mõtlemist. Erinevalt muust maailmast, oli Eestis nais- ja meesnõidade hulk enam vähem võrdne.
Milliseid põhjuseid (veel) võib leida naiste suure osakaalu seletamiseks Euroopa nõiahulluse kõrgajal?
Joonista soovi (ja julguse korral) fantaasiaelukas, saatan või deemon, kes varauusaja nõiaküttide arvates võis nõidu ahvatleda või abistada.
Varauusaja paar sajandit oli nõiajahi hulluse aeg, kus tegutsesid lausa professionaalsed nõiakütid. Nõidumine oli Euroopas eelkõige usuvastane kuritegu - peagi lausa kõige hullem ketserlus. Hirm ketserluse ja nõidumise ees üha kasvas ning iga uus süüasi õigustas karmida abinõude rakendamist. Piinapingil sagenesid süü ülestunnistamised, ülestunnistuse põhjal järgnesid uued süüdimõistmised – usk nõiduse olemasollu ja repressioonid toitsid teineteist. Piinamisest sai Euroopas üldlevinud tava. Reformatsiooni-aegne segadus ja vägivald pani inimese mõtlema mustvalgelt ja hirmud kehastusid mõnes salapäraga kaetud persoonis, kes harilikult oli kas vana naine või omaette hoidev mees. Meeletu kahtlustamine ei säästnud kedagi, alustades vaeste ja kodututega ning lõpetades ühiskonna koorekihiga.
Euroopas peeti nõidadeks eelkõige naisi. Naistehirm võis väljenduda hirmus naissoost ketserite ees, aga ka munga hirmus, kui ta oma kloostriaknast õitsvat välisilma piilus. On ka arvatud, et igal ajastul on naine oma ilu ja emotsionaalsusega kippunud segama meeste ratsionaalset ja eneseküllast mõtlemist. Erinevalt muust maailmast, oli Eestis nais- ja meesnõidade hulk enam vähem võrdne.
Milliseid põhjuseid (veel) võib leida naiste suure osakaalu seletamiseks Euroopa nõiahulluse kõrgajal?
Poliitiline maastik varauusajal
Keskaegsete kohalike maahärrade (Liivimaa ordumeister, Riia peapiiskop, Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopid) vastandlike huvide ja erimeelsuste tõttu ei kujunenud Liivimaast kunagi poliitilist tervikut. Peagi tõi reformatsioon (usupuhastus) kaasa veel religioosse jagunemise. Kui varasemalt oli katoliiklus ühendavaks sidemeks, siis reformatsiooniga sai usuküsimusest lagunemist kiirendav tegur. 16. saj teise poole ja 17. sajandi alguskümnendeil käis kogu Euroopas heitlus katoliikluse ja protestantismi vahel, kõnelda saab lausa ususõdade ajajärgust.
Liivi sõja lõpuks (1583) oli Eesti ala kolme kuninga valduses, ent samas oli Liivimaa olnud aastakümneid sõja tallermaa: talud ja külad olid hävinud, põllud jäänud sööti ja kasvanud võssa. Väljaspool linnu olid kirikud tühjad ja lagunud ning senine kirikuorganisatsioon kukkus kokku. Igal pool oli näha hirmutavaid varemeid. Pärast sõjategevuse lõppu viidi kõigil kolmel alal läbi maarevisjonid, et saada ülevaadet riigile kuuluvatest maadest. Omanikuta jäänud ulatuslikud ordu-, piiskopi-, toomkapiitli- ja kloostrimaad, samuti valdajateta jäänud rüütlimõisad (eramõisad) läksid nüüd riigi kätte. Nende nn kroonumõisate valitsemine saigi kuningavõimu esindava administratsiooni üheks põhiülesandeks. Balti aadlil õnnestus uutelt võimudelt välja kaubelda soodsad alistumistingimused, millega senised õigused säilisid või isegi suurenesid. Saadi praktiliselt piiramatu lääniõigus, näiteks lubati maade pärandamist nii mees- kui naisliini pidi; kohalik aadel sai tähtsamad ametikohad haldusaparaadis ning eramaapidajad said kohtuõiguse oma talupoegade üle. Ent peagi tõmbas uus kuningas Stefan Batory Poolale kuuluval Liivimaal aadlikel ohjad pingule ja asus provintsi emamaaga ühtlustama. Rootsi alluvuses Eestimaal andsid võimud aadlile nende maavaldused tagasi, kuna Eestimaal oli aadelkond vabatahtlikult alistunud. Gustav II Adolfi valitsusaja lõpuks oli riigi käes olnud maa praktiliselt kõik aadlikele läänistatud ja tunnistati ka alloodiõigusi (pärandatav valdus, mida omanik võis piiramatult käsutada – nt osta, müüa, välja rentida jms). Kohalik võim läks täielikult aadli kätte. Millised on sõdade ja segaste usuasjades mõjud inimeste igapäevaelus nii aadlile (mõisnikele) kui talurahvale? |
1600 - 1629 Poola–Rootsi sõja ajal
Läänemaal madistati seoses Pärnu käest - kätte käimisega omajagu. Rootslaste vägi "pendeldas" pidevalt Pärnu ja Tallinna vahel. 1618. jaanuaris annab B. Oxenstierns Rootsi kuningas Gustav II Adolfile teada, et poolakate laager asub Kehtnas ning järgmiseks ööks peaks jõudma Kasti alla: „Vaenlane tapab, röövib ja põletab maal, niipalju, kui suudab.“ Läänemaad haaranud sõjategevuse periood kestis ligi 59 aastat, mille jooksul toimus vähemalt veerandsada suuremat või väiksemat vallutusoperatsiooni või rüüsteretke. Lisaks ikaldus, nälg ja katk, ning väiksemad kohalikud kokkupõrked. Ime, et siia üldse mingit elu või vara alles jäi. Sellistes oludes hakkas Rootsi kroon ülemereprovintse valitsema.
Valitsejad Rootsi troonil
Peale Kolmekümne aastases sõjas langenud Gustav II Adolfi surma 1632, sai Rootsi troonile tema viieaastane tütar Kristiina, kelle täisealiseks saamiseni oli Rootsis eestkostevalitsus eesotsas Axel Oxenstiernaga. Jätkus rohke maavalduste annetamine aadlile, eriti Liivimaal. Kui riigimaad otsa said, hakati ka Liivimaal raha eest andma eramõisnikele alloodiõigusi (lääni asemel pärusmõisaks). Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile tekitas Riigipäevas (Riksdag) tugeva opositsiooni. Kroonumaade väljajagamisel oli suur miinuspool – see hakkas riigikassat tühjendama, kuna polnud enam maad, mille pealt sissetulekut saada. Leidmata raskest poliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastasena võimust tädipoja tulevase Karl X Gustavi heaks.
Kuningas Karl X Gustav oli sunnitud sõdima nii Rzeczpospolita (Poole-Leedu) kui ka Taaniga. Taanilt saadi 1645. a Saaremaa, Poola kuningas loobus 1661 Liivimaad tagasi taotlemast. 17. sajandi keskpaigaks tõusis Rootsi Läänemere piirkonna võimsaimaks riigiks. Ent energilise kuninga varajane surm 1660. aastal peatas igasuguse arengu, sest kuni 1672. aastani valitsesid tema alaealise poja Karl XI eest regendid ning ka hiljem jäi Karl mõneks ajaks suuraadlike mõju alla. Siiski oli suur osa sõjaväelastest ning kodanikkond tugeva kuningavõimu poolt. Nende toel teostas Karl XI 1680. aastal riigipöörde ning kehtestas absolutismi – võim koondus kuninga ja ta lähikondlaste kätte. Eestis aladel väljendus kuningavõimu tugevnemine eelkõige läänistatud maade taasriigistamises ehk reduktsioonis. See tekitas mõistagi rahulolematust isegi kui Rootsiga võrreldes kulges mõisate tagasivõtmine Baltikumis märksa leebemas vormis.
Otsusta, millise Rootsi valitseja all oleks kõige parem olla aadlik (mõisnik) ja millise all kõige halvem? Miks?
Läänemaal madistati seoses Pärnu käest - kätte käimisega omajagu. Rootslaste vägi "pendeldas" pidevalt Pärnu ja Tallinna vahel. 1618. jaanuaris annab B. Oxenstierns Rootsi kuningas Gustav II Adolfile teada, et poolakate laager asub Kehtnas ning järgmiseks ööks peaks jõudma Kasti alla: „Vaenlane tapab, röövib ja põletab maal, niipalju, kui suudab.“ Läänemaad haaranud sõjategevuse periood kestis ligi 59 aastat, mille jooksul toimus vähemalt veerandsada suuremat või väiksemat vallutusoperatsiooni või rüüsteretke. Lisaks ikaldus, nälg ja katk, ning väiksemad kohalikud kokkupõrked. Ime, et siia üldse mingit elu või vara alles jäi. Sellistes oludes hakkas Rootsi kroon ülemereprovintse valitsema.
Valitsejad Rootsi troonil
Peale Kolmekümne aastases sõjas langenud Gustav II Adolfi surma 1632, sai Rootsi troonile tema viieaastane tütar Kristiina, kelle täisealiseks saamiseni oli Rootsis eestkostevalitsus eesotsas Axel Oxenstiernaga. Jätkus rohke maavalduste annetamine aadlile, eriti Liivimaal. Kui riigimaad otsa said, hakati ka Liivimaal raha eest andma eramõisnikele alloodiõigusi (lääni asemel pärusmõisaks). Kristiina feodaalaristokraatiat soosiv sisepoliitika, eriti riigimaa kergekäeline jagamine aadlile tekitas Riigipäevas (Riksdag) tugeva opositsiooni. Kroonumaade väljajagamisel oli suur miinuspool – see hakkas riigikassat tühjendama, kuna polnud enam maad, mille pealt sissetulekut saada. Leidmata raskest poliitilisest olukorrast väljapääsu, loobus Kristiina 27-aastasena võimust tädipoja tulevase Karl X Gustavi heaks.
Kuningas Karl X Gustav oli sunnitud sõdima nii Rzeczpospolita (Poole-Leedu) kui ka Taaniga. Taanilt saadi 1645. a Saaremaa, Poola kuningas loobus 1661 Liivimaad tagasi taotlemast. 17. sajandi keskpaigaks tõusis Rootsi Läänemere piirkonna võimsaimaks riigiks. Ent energilise kuninga varajane surm 1660. aastal peatas igasuguse arengu, sest kuni 1672. aastani valitsesid tema alaealise poja Karl XI eest regendid ning ka hiljem jäi Karl mõneks ajaks suuraadlike mõju alla. Siiski oli suur osa sõjaväelastest ning kodanikkond tugeva kuningavõimu poolt. Nende toel teostas Karl XI 1680. aastal riigipöörde ning kehtestas absolutismi – võim koondus kuninga ja ta lähikondlaste kätte. Eestis aladel väljendus kuningavõimu tugevnemine eelkõige läänistatud maade taasriigistamises ehk reduktsioonis. See tekitas mõistagi rahulolematust isegi kui Rootsiga võrreldes kulges mõisate tagasivõtmine Baltikumis märksa leebemas vormis.
Otsusta, millise Rootsi valitseja all oleks kõige parem olla aadlik (mõisnik) ja millise all kõige halvem? Miks?
Aitäh, et võtsid vaevaks tugimaterjal läbi töötada. Näeme muuseumis!